Valedetektori tehnoloogiline areng (1906. -)

        

        Polügraaf, mida rahvasuus nimetatakse valedetektori testiks, on seade või protseduur, mis mõõdab ja registreerib mitmeid füsioloogilisi näitajaid, nagu vererõhk, pulss, hingamine ja naha juhtivus, samal ajal kui inimeselt küsitakse ja tema vastab küsimustele. Polügraafi kasutamise aluseks on veendumus, et petlikud vastused annavad füsioloogilisi reaktsioone, mida saab eristada mitte petlikute vastustega seotud reaktsioonidest.

        Vajadus valede paljastamiseks tekkis hetkest, kui inimene hakkas kogukondades ühinema.

        Juba kaugetel aegadel märgati, et kuriteo toime pannud inimene läbib võimaliku kokkupuute hirmu tõttu mitmesuguseid füsioloogiliste funktsioonide muutusi. Näiteks iidses Hiinas kuriteos kahtlustatavale tehti riisitest: ta pidi võtma kuiva riisi suhu ja kuulama süüdistust. Usuti, et kui riis jäi suus kuivaks (hirmu tõttu süljeeritus peatab), siis kahtlustatava süü on tõendatud. Aafrikas nõid andis kahtlustatavatele väike linnumuna, mille kest oli väga õrn. Kahtlustatavatel paluti muna nihkuma käest kätte ja samal ajal süüdistati teda - eeldati, et süüdlane ei läbi testi ja purustab muna.

        Tõepoolest, pikka aja jooksul on psühholoogid, kuritegevuse eksperdid ja teised teadlased otsinud eksimatut valedetektorit. Polügraaf sai mitme meetodite ja tööriistade liitmise tulemuseks. 1906. aastal Briti kardioloog James Mackenzie leiutas seade mis mõõtis arteriaalset ja venoosset pulssi ning joonistas need paberile pidevate joontena.

The ink polygraph (J. Mackenzie 1910)

        Esimene päris polügraaf sai loodud 1921. aastal, siis kui Californias asuv politseinik ja füsioloog John A. Larson mõtles välja aparaadi vererõhu, pulsi ja hingamissageduse pidevate muutuste samaaegseks mõõtmiseks, et aidata pettusi tuvastada. Samuti Larson kehtestas lähteproovi loomiseks jah/ei küsimuste protokolli, mille küsitleja esitas monotoonselt.

Larsoni testi sooritamine aitas Henry Wilkensi (pildil) oma naise mõrvast puhastada

1960. aastate polügraaf

Kaasaegne polügraaf

        Natuke teooriat, arvamus ja järeldus:

        Kui inimene valetab (st räägib valet tahtlikult ning pettuse eesmärgil), suureneb tema ajus erutuse tase tänu katehhoolamiini sünteesi reaktsioonile, mille käivitab autonoomne närvisüsteem. Antud süsteem vastutab ka muude kehamuutuste eest, sealhulgas hääle modulatsioon, silmade liigutus, hingamisteede ja südame löögisageduse suurenemine ja naha juhtivuse muutused (elektrodermiline reaktsioon).

        Meetodi põhiprobleem seisneb aga selles, et need füsioloogilised näitajad peegeldavad pigem emotsionaalset pahameelt kui valetamise tahtmist! Seega ei saa neid näitajaid pettuse tuvastamiseks usaldusväärselt kasutada. Kuid aga progressil pole lõppu, mis kehtib ka antud valdkonnas.

        Kaasaegne teadusringkond, kellel on valedetektori kasutamise hindamiseks vajalik kogemus, peab polügraafiat pseudoteaduseks.

Allikad:

➦ History of the Polygraph  by Jim Fisher
➦ John Synnott,David Dietzel &Maria Ioannou Pages 59-83 | Received 20 Mar 2015, 

     Accepted 05 Jun 2015, Published online: 08 Jul 2015
➦ The Polygraph and Lie Detection. National Research Council. 2003. ISBN 978-0-309-26392-4.
➦ Paul V. Trovillo, History of Lie Detection, 29 Am. Inst. Crim. L. & Criminology 848 (1938-1939)